Liigikirjeldused

Ratsuritäht

Ratsuritäht (Hippeastrum)

kuulub üheiduleheliste taimede, amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda olles lähedane liilialistele ja erinedes viimastest vaid alumise sigimiku poolest. Taim pärineb looduslikult Kesk–Ameerikast. Ratsuritähti on kokku umbes 70 liiki. Eesti aedades ja kodudes kasvavad neist meilegi tuntud lumi- ja märtsikelluke, nartsiss, kliivia, kriinum jt. Ratsuritähti toataimedena tuntakse peamiselt hübriide, mida kasvatatakse Lõuna–Aafrikas suurtel pindadel avamaal ja tuuakse kuivade sibulatena Euroopasse, kus neid saab ka lillepoodidest osta ja kodus ise ajatada. Sageli kutsutakse taime ka ekslikult amarülliseks, mis on tegelikult hoopis teine taim. Ratsuritähe tunneb kergesti ära varre järgi - tema vars on seest tühi, kuid amarüllisel on see täidetud säsiga. Erinevalt ratsuritähest kasvatatakse amarüllist toataimena harva. Ratsuritähe sibula kvaliteedi üheks tähtsaimaks näitajaks on tema suurus, mis mõjutab otseselt õitsemise kvaliteeti. Kui sibula ümbermõõt on 24-30 cm, siis kasvatab taim tavaliselt kaks, mõnel harval juhul ka kolm või siis ainult ühe õisikuvarre. 32-40 cm ümbermõõduga sibulad annavad harilikult kolm, mõnel harval juhul ka neli õisikuvart. Õisikuvars kasvab 30—70 cm kõrguseks, millel asetsevad 2—6 lehterja kujuga valget, roosat, punast, violetset või ka mitmevärvilist õit.

Ratsuritähe sibula istutamiseks valige sellise suurusega pott, et sibula ja poti serva vahele jääks sõrme jagu vaba ruumi. Kui istutuspott on liiga avar, siis taim ei pruugi just kõige paremini õitseda. Kasvusubstraadina sobib kasutada tavalist poes saadaolevat lillemulda, mis olgu parajalt niiske. Soovi korral võib mulla kokku segada võttes üks osa sõmerat, jämedateralist liiva, üks osa freesturvast, üks osa mättamulda ja 2-3 osa huumuserikast kompostmulda. Umbes kolmandik kuni pool sibulast peaks istutamisel jääma mullast välja. Hoiduda tuleb vigastamast juuri. Temperatuur võiks taime kasvukohas olla 20-25°C. Parema õitsemise saavutamiseks peaksite ratsuritähe kasvuperioodi algul esimesed paar kolm nädalat kastmisega väga kitsi olema. Aafrika kliimaga harjunud taim võib rikkaliku kastmise korral arvata, et saabunud on vihmaperiood ning otsustab rõhku panna hoopiski lehtede ja sibula kasvatamisele. Selliselt võib õis nägemata jäädagi. Kui on näha, et istutatud mugulal hakkavad arenema ainult lehed, siis see võib olla ka tunnus liig lühikeseks jäänud puhkeperioodist. Siis viige taim kohe koos potiga puhkekohta, pimedasse ja jahedasse ruumi tagasi ja hoidke seal, kuni ilmuvad kasvu alustanud lehekeste vahelt nähtavale tömbi ja paksu otsaga õisiku varred. Hoiukohas võiks puhkeperioodi lõpul püüda temperatuuri järkjärgult tõsta. Ei tasu kiirustada kastmisega.

Et ratsuritähe sibulas on piisavalt toitaineid, ei vaja taim sagedast kastmist. Kasvuperioodil vajab ratsuritäht vett 2-3 korda nädalas. Ratsuritähe kastmisel peaks jälgima, et vesi ei satuks sibulale. Kasta tuleks rohkem siis, kui taime kasv hoogustub, eriti kui lehed hakkavad hoogsalt arenema. Suvel võib ratsuritähe potid ja kastid viia aeda poolvarjulisse kohta. Potid kaevatakse maasse nii, et serv jääks 1-2 cm maast välja. Kaitseks vihmausside eest võib poti augu ette panna kruusa. Õitsemise ajal ja pärast õitsemist oleks mõistlik taime regulaarselt väetada.

Pärast õitsemist võib taime ümber istutada, eemaldades eelnevalt tütarsibulad. Väiksemad taimed võiks istutada mitmekaupa potti või kasti. Ratsuritäht õitseb 3-4 nädalat (tavaliselt veebruaris-märtsis, pikema puhkeperioodi korral ka isegi mais).

Augustist alates tuleks lõpetada lille väetamine ning vähendada kastmist, et ta saaks hakata valmistuma puhkeperioodiks Enne öökülmi tooge potid mugulsibulatega sisse, sest ratsuritähed on väga külmaõrnad. Kui ratsuritähte on suvel korrapäraselt väetatud ja see on kenasti kasvanud, tuleks taim panna septembris puhkama. Kõigepealt tuleks lõpetada lille väetamine ning vähendada kastmist. Oktoobris tuleks ratsuritähe kastmine lõpetada ning lõigata veel ka kolletumata lehed pealt ära. Markeerige taimepotid ja pange nad kuiva ning pimedasse sooja ruumi puhkama. Vajadusel võiks poti ka musta kilega katta. Puhkama pandud taime pole vaja kasta vähemalt kolm kuud. Ruum ei tohiks olla liiga soe, see põhjustaks mugulsibulate närtsimist. Samuti ei ole hea liigne õhuniiskus, sest võivad hakata levima hallitus, mädanik ja punapõletik. Puhkeperioodi lõpul tuleks hakata hoolega jälgima, kas mõni õienupp ei paista. Viimase ilmumisel istutage mugulsibul uuesti potti, kui olete seda säilitanud ilma mullata ehk ostnud poest puhkeseisundis ratsuritähe mugulsibula või tooge taimepotid valguse kätte ning kastke. ja algabki uus kasvuperiood. Kui ratsuritäht liiga vara talvekorterist välja tõsta, võib juhtuda, et õisikuvarred jäävad lühikeseks. Või veelgi hullem, hakkavad ainult lehed kasvama.


Hollandi kasvatajate näpunäidete kohaselt peaks ratsuritähe kasvusubstraat olema üle keskmise viljakas, hästi õhku läbilaskev ning happesus vahemikus 6-7,5. Rohkelt võib kasutada orgaanilisi väetisi nagu mereadru, seenekompost (ingl.k. mushroom compost), sõnnikukomposti jms.. Nemad soovitavad tagada ratsuritähele 7 kuu pikkune kasvuperiood. Selle aja vältel jõuab taim piisavalt talletada mugulsibulasse varuaineid. Ka soovitavad hollandi asjatundjad hoida väga mugulsibula juuri, neid istutamise käigus mitte vigastada ega küljest rebida. Kohe kui sibulad on välja kaevatud võib neid pritsida benleidi (benomyl) 0,2% lahusega. Ülesvõetud sibulad tuleks hollandi spetsialistide soovituste kohaselt kuivatada nii kiiresti kui võimalik. Optimaalseim temperatuur selleks on 23 kraadi ja vajalik on kuivatusruumi korralik ventileerimine. Säilitustemperatuur 2–3 kuulise puhkeperioodi korral peaks olema 13°. Kui mugulsibulatele on otsustatud anda üle kolme kuuline puhkeperiood, siis esimesed 6–8 nädalat peaks temp. olema 13° ja seejärel langema 5°C juurde. Kui soovitakse ratsuri tähe õitsemist jõulude paiku, võib mugulsibulaid säilitada ka 17° juures kogu puhkeperioodi vältel. Säilitusperioodil on väga tähtis hoiuruumi hoolikalt ventileerida hoidmaks ära hallituse ja mädanike levikut mugulsibulatel ja nende juurtel. Hollandlaste arvates on ideaalne kui taimel arenevad õisikuvarred ja lehed koos s.t. üheaegselt. Eesti oludes on selge, et 7 kuulist öökülmavaba vegetatsiooniperioodi Eesti kliimas ratsuri tähele õue oludes tagada pole võimalik. Seetõttu tulebki leida talle kasvamiseks võimalus toas, kasvuhoones ja suvisel ajal ka õues. Igaüks võiks ise vastavalt oma võimalustele kombineerida.


Lehestiku arenedes hakkab ta ka järjest rohkem vett tarbima. Tütarsibulatega paljundamisel võib esimese õitsemiseni kuluda 3 kuni 4 aastat. Pealegi tuleb õis algul niru ja vaeva on temaga palju. Mujal Euroopas, (olen kogenud seda Hollandi ja Rootsi peredes elades), visatakse pärast õitsemist mugul lihtsalt minema, kuna inimestel on oma kutsetööl ka piisavalt tööd palju, et veel mingi ratsuritähe paljundamisega tegeleda.


Ratsuritähe tüüpilisemateks haigusteks on villtäid ja punapõletik. Vatikirmet meenutav villtäi on kilptäiliste hulka kuuluv kahjur, kes elutseb raskesti ligipääsetavates kohtades lehtede ja sibulasoomuste vahel. Need saab kätte pintsli ja tubakapiirituse ekstraktiga (50 g tubakapuru 0,4 l piirituse kohta, segul lasta seista 24 tundi). Ekstrakt ei tohiks sattuda taime juurtele.Kui ratsuritähe lehtedel, õievartel või sibulal on ebamäärase kujuga punased laigud, on taimel kallal punapõletik. Punapõletiku tekkimist soodustavad suur õhuniiskus, madal temperatuur, ülekastmine või ka lämmastikupuudus mullas. Põletiku vältimiseks tuleks hoida taime valges ja õhurikkas kohas ning jälgida, et vesi ei satuks sibulale. Kui aga ratsuritäht on juba punapõletikku haigestunud, tuleks taimelt eemaldada haiged lehed ja sibulasoomused ning need ära põletada. Haigeid kohti tuleks desinfitseerida peenestatud puusöega. Ka siis, kui ratsuritähe mugulsibula kallal on närilised maiustamas käinud või ka lihtsalt mehhaanilise vigastuse korral on puusüsi hea palsam vigastuse ravimiseks. Rootsis on ratsuritähest saanud ülipopulaarne jõululill. Kuigi neid lilli on aretatud väga erinevat värvi (valgete, oranzhide, roosade, punaste kui ka kirjude) ja suurust õitega, peetakse rohkem lugu just punaste õitega lillest. Selleks, et taim õitseks jõulude ajal, on vaja sibulat mõjutada teatava aja vältel kindla temperatuuriga. Sellise töötluse läbinud sibulad on tavasibulatest kallimad. Meie kaubandusvõrgus neid veel saada ei ole, kuid osavalt kasvu- ja puhkeperioodidega manipuleerides on võimalik saada ratsuritähte ka meil jõuludeks õide. Paremini on võimalik jõuluks saada õitsema Brasiiliast pärinevaid ratsuritähti. Neid kaubastab Hollandis firma Bulbosa kaubamärgi all “Brasbonitas”. Lilleseadetes on ratsuritäht hinnatud. mõjub eriti efektselt laia madalasse savikaussi tehtud kompositsioonis, milles on 3–4 suuremat sibulat. Sellisel moel on võimalik tema õiteilu nautida kuni kolme kuu vältel, sest erinevad varred kannavad õisi erineval ajal. Kui ühed õied närbuvad siis kohe puhkevad järgmised. Eestis takistab selle imepärase lille levikut peamiselt tema mugula suhteliselt kõrge hind meie lillesõbra rahakoti jaoks. Lõikelillena vaasis püsib värskena aga 1-2 nädalat. Nii lõikelilleks mõeldud õisvars kui ka äraõitsenud õie vars tuleks läbi lõigata umbes 3 - 4 sentimeetri kauguselt sibulas

« Tagasi