Liigikirjeldused

Päevalill

Päevalill (Helianthus)

on kõrgekasvuliste ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Perekonda kuulub umbes 70-80 liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt Põhja – Ameerikas. Lõhestumata lehed on vahelduvad või vastakud. Korvõisiku põhja katavad rohked mõlemasugulised putkõied ja ääristavad suured kollased, pruunid või purpursed viljatud keelõied. Noored õisikud pöörduvad päeva jooksul vastavalt päikese asendile. Päevalill on valguslembene põuakindel lühipäevataim, eelistab keskmise raskusega vett hästi läbilaskvat toitaineterikast mulda, ei talu happelisi ega sooldunud muldi. Heaks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks vajab päikeselist kasvukohta ning pikka ja sooja suve. Tuntuim päevalilleliik on Põhja – Ameerikas lõunaosast pärinev üheaastane harilik päevalill (H. annuus). See toodi 16 sajandil Euroopasse, kus teda on kasvatatud algul ilu-, seejärel õli- ja silotaimena. Harilikku päevalille kasvatatakse peamiselt Euroopas ja Lõuna – Ameerikas tööstustaimena, Eestis aga vähesel määral. Seemnesaagikus on keskmiselt 1 – 1,5 t/ha, parimad saagid 2,5 – 3 t/ha. Kuivatatud ja kooritud päevalilleseemneid süüakse, neid lisatakse leivale, müslile ja paljudele teistele toitudele. Peamiselt valmistatakse seemnistest poolkuivavat ja heade maitseomadustega päevalilleõli, see sisaldab rohkesti linoolhapet ja rasvades lahustuvaid vitamiine (A-, D-, E- ja K-vitamiini). Õli tarvitatakse toiduks, toiduaine- (margariini, konservide, pagari- ja kondiitritoodete valmistamiseks), seebi-, õlivärvide-,laki-, värnitsa- jms tööstuses ning ravimite valmistamiseks. Õlitootmise jäätmeist tehakse päevalillekooki ja –srotti. Kooritud seemneist valmistamise korral sisaldavad need üle 40% proteiini. 1 kg koogi või 1,2 kg sroti söödaväärtus on 1 sü. Tänapäeval tehakse neist pemiselt segajõusööta. Päevalillevarsi kasutatakse kütteks, nende tuhka potase valmistamiseks ja väetisena. Õisiku keelõite alkoholileotist tarvitatakse söögiisu tekitamiseks. Õitsemise alguses koristatud päevalillest tehakse silo. Tugevasti hargnenud sammasjuur võib tungida mitme meetri sügavusele; harilikult säsiga täitunud vars võib kasvada kuni 5 meetri kõrguseks, sügiseks ta puitub. Eestis kasvatatakse harilikku päevalille ja tema sorte enamasti ilutaimena. Päevalillesortide kõrgus ulatub 40cm kuni 4-5 meetrini. Ka õite kuju, värv ja suurus varieerub ning on ka täidisõielisi sorte. Lehed on suured ja südajad, õisiku läbimõõt kuni 40 cm. Vili on lapik äraspidimunajas puitunud kestaga seemnis, mille tuum sisaldab rohkesti õli (õlipäevalillesortidel kuni 65%) Seemned külvatakse mais otse kasvukohale umbes 2-3 cm sügavusele ja soovitav vahekaugus oleks 20-30 cm, hiljem vajadusel veel harvendatakse. Idanemistemperatuur 16°C. Kasvuperioodil soovitav väetamine. Püsikuna kasvatatakse kümnekeelelise päevalille (Helianthus decapetalus) ja temast aretatud sorte ja hübriide teiste liikidega ning maapirni e topinamburit e mugul-päevalille (Helianthus tuberosus).  Maapirn on kiire- ja tugevakasvuline puhmasjas taim muguljate juurtega. Taime kõrgus võib küündida kuni2,5 meetrini ja õitseb augustist kuni öökülmadeni. Õied onläbimõõdus umbes 8 cm ja kuldkollase värvusega. Mugulate maitse meenutab arišokki ja on mõningates Euroopa riikides populaarseks köögiviljaks (kasutatakse sügisel ja talvel toorsalatites). Paljundatakse mugulatega, puhma jagamisega või seemnetega.  Tuntuim hübriidsort on ‚Lemon Queen’, mis võib heade kasvutingimuste korral kasvada kuni 180 cm kõrguseks. Taim on sammasja kasvukuju ja mitme varrega, kus iga varre tipus ja lehekaenaldes on kollased korvõisikud ca 8-12 cm läbimõõduga. Õisi kannab augustist oktoobrini. Sobib kasvatamiseks püsilille peenra tagumises servas või tagaaias eraldiseisva puhmana või grupina. Istutamise sobiv vahekaugus on 1 m. Heaks kasvamiseks vajab huumusrikast parasniiske mullaga päikeselist kasvukohta. Sobivate kasvutingimuste korral võib naturaliseeruda. Heaks õitsemiseks vajab pisut väetamist. Liigne väetis võib põhjustada lehtede vohamist ja halvendab talvekindlust. Paljundatakse kevadel või sügisel juurepuhmiku jagamise teel, varakevadel pistikutega.

 

Mitme näoga päevalill
Astrid Lepik
04. august 2009 09:25
Päevalilled ja tema saadused leiavad rakendust põllumajandustootmises, kosmeetika- ja toiduainetetööstuses, rahvameditsiinis ja iluaianduses.
Päevalille kasvatatakse suurtel aladel üle maailma nii silo- kui õlikultuurina. Päevalilleõli kasutatakse erinevate toodete valmistamisel nii kosmeetika- kui toiduainetetööstuses.
Päevalilleseemned kuuluvad loomasööda koostisse, laialdaselt kasutab seemneid ka pagari ja kondiitritööstus (nt halvaa ja erinevad seemneleivad). Rahvameditsiinis on päevalilleõli kasutatud palavikualandajana, seemned on aga heaks magneesiumiallikaks.
 
Päevalilli võib leida nii kõrge kui madalakasvulisi, liht kui täidisõielisi. Korvõie läbimõõt jääb olenevalt sordist vahemikku 8-40 cm. Värvivalik varieerub säravkollasest kuni tumepruunini. Olenevalt sordist ja tingimustest võib kasvada pea 2m kõrguseks.
Päevalillede kasvatamine on lihtne kuid eelistab kasvamiseks sooja ja päiksepaistelist kasvukohta. Mullaviljakuse suhtes pole päevalill nõudlik, kasvades hästi nii liivastel kui savikamatel muldadel. Ka elab päevalill edukalt üle kuivemad perioodid, kuna sammasjuur tungib sügavale mullakihtidesse. Seeme külvatakse aprillis potti või mais otse kasvukohale. Külvisügavus 2-3 cm. Päevalille õitseaeg kestab esimeste öökülmade saabumiseni.
Koduaias võib päevalill olla kaunis soolo- või rühmataim. Samuti võib päevalilled kasvama panna mõne seina või müüri äärde. Sooja ja päiksepaistelisse kohta on kauni lilleheki jaoks päevalill suurepärane valik. Kõrgekasvulisi sorte tuleks toestada. Päevalilled sobivad ka hästi lõikelilledeks.
Kui sügisel pole äraõitsenud korvõisikuga midagi peale hakata, võib need õue, lindudele toidulauaks jätta.
« Tagasi