Liigikirjeldused

Päevakübar

Päevakübar (Rudbeckia)

on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ca 20 liigiga perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnas. Perekonna kõik liigid on looduslikult levinud Põhja–Ameerikas ning enamus neist on kasutatavad aiailutaimedena. Taimed on vahelduvate, terveservaliste või lõhestunud, rootsuliste, sageli karedakarvaliste lehtedega. Korvõisikud suured, enamasti üksikult. Õisikupõhi on kumer, kõrgekuhikjas. Keelõied pikad, asetsevad üherealiselt. Päevakübar on vähenõudlik talvekindel püsilill, kuid talvekahjustusi võib esineda liigniiskel kasvukohal ja lumeta külmadel talvedel. Samuti on külmaõrnemad mõningad liikidevahelised hübriidsordid. Õitsemiseks vajab päevakübar päikesepaistelist kasvukohta, kasvab hästi ka tavalisel aiamullal. Tugevalt väetatud raskel niiskel mullal võib lamanduda, ka seenhaigusi esineb sellisel kasvukohal sagedamini. Paljundatakse jagamise teel kevadel või sügisel ja seemnetega. Seemned tuleb külvata varakevadel kasti või sügisel peenrasse. Külvab ka ise ning võib muutuda aias tüütuks umbrohuks. Moodustab suuri, rikkalikult ja kauaõitsevaid puhmaid. Taimede kasvuperiood kestab kuni sügiseni. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks veebruaris, märtsis või aprillis. Seemnete idanemine temperatuuril 16-18ºC kestab 15–20 päeva. Seemikud on soovitav pikeerida 5x5 cm vahedega. Kasvutemperatuur on sobivaim 16 kraadi pärast pikeerimist. Noored taimed saab kasvukohale istutada mais vahedega 30x30 cm. Kuivaperioodidel vajavad taimed kastmist. Päevakübarad loovad hea kontrasti salveide ja kurerehadega. Sobib rühmadena püsilillepeenrasse, eriti ilus on ta tumedate okaspõõsaste taustal. Väga ilus ka lõikelillena. Vanaemade taluaedadest on tuntud vähenõudlik, vegetatiivselt kiiresti paljunev kuldkollaste täidisõitega lõhislehise päevakübara (R.laciniata) sort `Goldball`. Tema puhma kõrgus küündib 120-250 cm ja õitseb augustis - septembris. Rahva seas tuntud ka talijorjenina.

 

Päevakübarad teevad tervisega imet

19. aprill 2009 Hoia Tervist

Toivo Niiberg

Päevakübara (Rudbeckia) perekonda kuulub üle 40 liigi, mis kõik kasvavad looduses Põhja-Ameerikas.

Meie koduaedades on levinud peamiselt kollased liigid ning viimasel ajal ka punane päevakübar ehk siilkübar (Rudbeckia purpurea sün. Echinacea purpurea), väga tunnustatud ravimtaim. Päevakübaraid iseloomustab jõuline kasv ja suur puhmik ilusate korvõisikutega, mis asuvad varre otsas enamasti üksikult. Õisikupõhi on kumer, moodustades õielehtedega võrreldes kõrgel asuva "kuhja". Pikad keelõied asetsevad ühes reas. Punane päevakübar ehk purpur-siilkübar pärineb Põhja-Ameerika preeriatest, kus on leidnud indiaanlaste seas laialdast kasutamist ravimtaimena. Kultuuris kasvatatud alates 1692. a.

Raviomadused ja biokeemiline koostis

Siilkübar on väga hinnatud ravimtaim, teiste päevakübarate kohta vastavaid andmeid ei ole. Punase päevakübara toimeaineid on põhjalikult uuritud, taimes on leitud glükosiide, eeterlikke õlisid, vaike, mõruaineid, suhkruid, C-vitamiini, mikroelemente jm. Kõige tähtsamaks on peetud tema võimet tõsta organismi vastupanu haigustele. Katsetega on tõestatud, et siilkübar suurendab valgete vereliblede arvu, mis omakorda tõkestab põletike teket. Seetõttu on temast kasu AIDS-i ravimite koostises. Taimes olevad toimeained takistavad ka viiruste levimist, mistõttu temast tehtud preparaate kasutatakse viirushaiguste raviks.

Ameerika põliselanikud tarvitasid siilkübara juuri haavarohuna ja tohterdasid temaga maohammustusi. Uusasukad kasutasid siilkübarat laiemalt - temaga raviti ka külmetus- ja nakkushaigusi. Juurtest keedetud teest on abi nahahaiguste puhul, sellega loputatakse mädanema läinud haavu ja põletikulisi igemeid. Samuti ergutab siilkübar ainevahetust - suureneb nii toidu vastuvõtuvõime kui ka jääkainete eemaldamine organismist. 

Punast päevakübarat lisatakse tänapäeval pea 200 ravimpreparaadi koostisse. Tinktuuri kasutatakse nii sees- kui ka välispidiselt (nt paise puhastamiseks). Siilkübara tinktuur suurendab organismi vastupanuvõimet nakkustele. Eriti kiidetakse seda, et see ravimtaim tugevdab immuunsust, aidates hästi viirusnakkuste vastu. Ravimina kasutatakse taime maapealset osa: õisikuid, lehti, varsi. Teaduslikult on tehtud kindlaks siilkübara antiseptiline toime, võime haavade puhul kiirendada uute kudede teket ning vähendada valu. Teda tarvitatakse kapslite või tinktuurina hingamisteede ja neeruhaiguste korral. Gripi levimise ajal soovitatakse iga päev profülaktika pärast sisse võtta siilkübara tinktuuri. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku.

Kuidas kasvatada

Siilkübarad armastavad päikesepaistelist kasvukohta ja viljakat mulda, aga taluvad ka mõningast poolvarju. Pigem võiks pinnas olla pisut niiskem kui ülemäära kuiv. Ainult eriline ehk newmani päevakübar eelistab kuivemat pinnast. Taluvad hästi ka savist mulda.

Siilkübaraid paljundatakse kevadel taimede jagamisega või nendest juurepistikute tegemisega. Seemned külvata mulda märtsis katmikalale. Seeme vajab idanemiseks üsna kõrget temperatuuri - 20-25 °C. Idanemine võib kesta kuni kaks nädalat. Seemnete idanevus on hea. Seepärast arvestage külviaja valikul, kas tahate taimi pikeerida või soovite istutada külvikastist otse avamaale. Kui seemet on palju, võib mai teisel poolel proovida teha avamaakülvi. Külvata mulla pinnale, külv katta kuni tärkamiseni musta kile või paberiga. Rühmiti istutamise korral jätta taimede vahekauguseks 30-40 cm. Noored taimed on suhteliselt külmaõrnad, neid ei saa peenrasse istutada enne öökülma ohu möödumist. 

Esimesel aastal kasvatab taim tugeva lehestiku, õisi on oodata alles teisel kasvuaastal. Esimesed taimed alustavad õitsemist juba juulis, viimased lõpetavad septembris. Päevakübarad on suurepärased lõikelilled, säilides vaasis kaua ilusana. Peenrale allesjäänud äraõitsenud õievarred tuleb välja lõigata ergutamaks taimi pikemalt õitsema. Sügisel lõigata kogu koltunud puhmik maapinna lähedalt maha. Päevakübarad on lühiealised püsikud, eluiga 4-5 aastat. Neid on soovitatav tihti ümber istutada ning jagada.

« Tagasi