Liigikirjeldused

Pojeng

Pojeng (Paeonia)

umbes 30 liigiga rohttaimede, pikaealiste püsikute või heitlehiste poolpõõsaste (puispojengid) perekond pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonnast, mis looduslikult kasvavad niitudel, võsastikes, kaljudevahelistes orgudes Euroopast Ida-Aasiani ja Põhja-Ameerika lääneosas. Ta on suvel õitsev lill, mille väärtuseks on külmakindlus, pikaealisus ja vähenõudlikkus, ilus ning kauasäiliv lehestik, puhmiku kõrgus, õie suurus ja ilu, õievormide ja –värvuste mitmekesisus, pikk õitseaeg ning hea säilivus lõikelillena. Neid iseloomustavad lihakad, muguljalt paksenenud juured ja suurte seemnetega kukkurvili.

Pojenge võib kasvatada vabakujulise rühmana või üksiktaimedena. Kasvukohaks sobib parajalt niiske, viljaka pinnasega päikeseline kuni poolvarjuline tuulte eest kaitstud paik. Muld peab olema sügavalt haritud ja neutraalse kuni nõrgalt happelise reaktsiooniga. Aluselisel pinnasel haigestuvad kergesti. Kasvukoht tuleks valida arvestusega, et pojeng peaks jääma samale kohale paljudeks aastateks. Pikkadel põuaperioodidel tuleb taime regulaarselt kasta. Enamik täidisõielisi pojenge vajab toestamist ja seda hiljemalt enne õiepungade avanemist.

Paljundatakse juurepuhma jagamise teel. Seemnetega saab paljundada liike, mitte sorte. Parimad istikud saab 3–4 aastaste taimede jagamisel. Parim istutusaeg on Eesti oludes maikuu. Taimedevaheliseks kauguseks üksteisest jäetakse 80–100 cm. Pojenge ei tohi istutada liiga sügavale, siis õitsevad nad vähe. Varte ja juurte üleminekukoht peab jääma 2–5 cm mullapinnast madalamale. Pärast ümberistutamist ei pruugi pojeng isegi kuni 2–3 aastat õitseda, sest on halb kohaneja kasvutingimuste muutumise suhtes.

Anomaalne pojeng (P. anomala), rahva seas tuntud ka maarjajuurena. Kasvab looduslikult Hiinas ja Kirgiisias. On heitlehine kuni 60 cm kõrgune puhmastaim, millel on kolmeli kolmetiselt sulgjagused tumerohelised lehed. Õitseb juba mai alguses oma suurte 7-10 cm läbimõõduga tassikujuliste lihtõitega, mille ümarad kroonlehed on helepurpurpunased ja kollased tolmukad.

Ahtalehine pojeng (P.  tenuifolia) sarnaneb eelmisele, kuid on veidi madalam: 45–55 cm, lehed on mitmeti sulgjagused lineaalniitjad, väga kitsad, tumerohelised. Õitseb mais särav- kuni tumepunaste 7-9 cm läbimõõduga lihtõitega.

Valgeõieline pojeng (P. lactiflora) on kolmetiselt jaguste lehtedega, mille lehekesed on elliptilised kuni süstjad ja tavaliselt otstest teritunud, pealt tume- ja alt helerohelised. Taime kõrgus jääb 80–100 cm vahele ning õied on valged või roosad 8-12 cm läbimõõduga. Õitseb juunis-juulis. On 2/3 aedpojengisortide aluseks, tuntakse ca 10000 sorti. ’Angel Cheeks’ – kahvaturoosad täidisõied, kompaktse kasvu tõttu võimalik kasutada konteineraianduses, keskvarajane õitseja, kõrgus 70 cm; ’Barrington Belle’ – jaapani õietüüpi maroonpunaste õitega sort, tolmukad kollased, keskvarajane õitseja, kõrgus 80 cm; ’Bowl of Beauty’ – jaapani õietüüpi pojeng, õiekroonlehed on roosad, keskel suur kollaste tolmukate kuhik, õied veidi tassikujulised, keskvarajane õitseja, kõrgus 95 cm; ’Cora Stubbs’ – jaapani õietüüpi raberberi roosade õite keskel paiknev suur kreemvalge mõnusat kontrasti pakkuv kuhik, õied väga tugevasti lõhnavad, kõrgus 80 cm, keskvarajane õitseja; ’Duchesse de Nemours’ – suured valged täidisõied paiknevad tugevatel püstistel vartel, mis kannavad õite raskust kindlalt, kõrgus 90 cm, varajane õitseja; ’Felix Crosse’ – rikkalikult pika aja vältel suuri rubiinpunaseid täidisõisi pakkuv 70 cm kõrgune sort, keskvarajane kuni hiline õitseja; ’Festiva Maxima’ – väga suurte valgete lõhnavate täidisõitega sort, õite keskel väikesed punased märgised, kõrgus 85 cm, varajane õitseja; ’Honey Gold’ – jaapani õietüüpi, valgete õie kroonlehtede keskel kõrgub tihkelt täidetud kreemkollane kuhik, kõrgus 75 cm, lõhnav, keskvarajane kuni hiline õitseja; ’Inspecteur Lavergne’ – tulipunased täidisõied on meeldivalt lõhnavad, kroonlehtede tipud kohati valgete märgistega, varred tugevad ja püstised, kõrgus 80 cm, keskvarajane kuni hiline õitseja; ’Kansas’ – suured arbuusipunased täidisõied, kompaktse kasvu tõttu sobib kasutamiseks konteineraianduses, kõrgus 90 cm, varajane õitseja; ’Karl Rosenfield’ – veinipunaste pooltäidisõitega keskvarajane õitseja, kõrgus 90 cm, kiirekasvuline ja laialdaselt tuntud sort; ’Miss America’ – pooltäidisõieline lumivalgete õiekroonlehtedega õied kuldkollaste tolmukatega, ümar õiekuju, kõrgus 90 cm, varajane õitseja; ’Monsieur Jules Elie’ – heleroosad tugevalõhnalised täidisõied, kiirekasvuline, kõrgus 85 cm, varajane õitseja; ’Moonstone’ – väga atraktiivsed sümmeetrilised laiad roosa värvinguga täidisõied, kõrgus 90 cm; ’Paula Fay’ – lihtõieline redisepunaste õiekroonlehtedega väga varajane õitseja, kõrgus 85 cm; ’Pillow Talk’ – tihkelt täidetud pehmeroosad täidisõied paiknevad tugevatel kindlatel vartel, kõrgus 75 cm, keskvarajane õitseja; ’Primavere’ – jaapani õietüüpi, kreemvalged õiekroonlehed suure kollase südamikuga, kõrgus 85 cm, keskvarajane õitseja; ’Raspberry Sundae’ – tugevalõhnalised täidisõied on keskelt täidetud roosa-kollase kirju kuhikuga, kõrgus 80 cm, keskvarajane õitseja; ’Sarah Bernhardt’ – tihkelt täidetud roosad täidisõied, kõrgus 90 cm, hiline õitseja, laialdaselt tuntud sort; ’Shirley Temple’ – valged roosi meenutavad healõhnalised täidisõied, kõrgus 90 cm, väga varajane õitseja, sobib suurepäraselt lõikelilleks; ’Sorbet’ – heleroosad õied kanaarikollase südamikuga, kõrgus 75 cm, keskvarajane õitseja;

Ülejäänud 1/3 on nn hübriidsordid, mis on saadud eri liikide ristamisest. Aed-pojengi sorte jaotatakse õite kuju järgi nelja rühma:

a)        Lihtõielised, millel on üks kuni kaks rida kroonlehti, normaalsed tolmukad ja varred ei lamandu.

b)        Pool-täidisõielised, millel on vähemalt kolm rida kroonlehti ja tolmukad on normaalsed.

c)        Täidisõielised, millel tolmukad ja emakad on enamasti muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks, mis kujult ja värvuselt sarnanevad kroonlehtedega. Õis on tavaliselt tihedalt täidetud poolkera.

d)        Jaapani- ja anemooniõielised, millel on 1-2 rida kroonlehti ja kitsaste kroonlehtede taoliseks muutunud nn kõlutolmukad moodustavad õie keskel ilusa poolkera. 

Hübriidsed pojengid (P. x hybrida hort.) ’Alley Cat’ – väga iseäraliku välimusega õied, rohekas-kreemikad õite kroonlehed lõpevad raberberipunaste tippudega, tihke kollane südamik, kõrgus 75 cm, varajane õitseja; ’Best Man’ – õied punased ja tihkelt täidetud, paiknevad püstistel tugevatel vartel, väga hea lõikelill, keskvarajane õitseja, kõrgus 80 cm; ’Blaze’ – jaapani õietüüpi säravpunaste kroonlehtedega sort, kollased tolmukad pakuvad õie keskel toredat kontrasti, väga rikkalikult õitsev varajane 70 cm kõrgune sort; ’Bowl of Cream’ – suurte kreemvalgete täidisõitega taim, tugevad püstised varred hoiavad õisi kindlalt, kõrgus 75 cm, hiline õitseja; ’Buckeye Belle’ – unikaalse sügava maroonpunaste värvitooniga tugevasti lõhnavad täidisõied, kõrgus 85 cm, varajane õitseja, sobib hästi lõikelilleks; ’Bunker Hill’ – purpurpunaste küütlevate täidisõitega suurepärane taim suuremate alade haljastamiseks, kõrgus 80 cm, keskvarajane õitseja; ’Charles Burgess’ – jaapani õietüüpi tulipunased õied, millele on heaks kontrastiks õie keskel paiknev kollaste tolmukate kuhik, kõrgus 90 cm, keskvarajane õitseja; ’Coral Fay’ – pooltäidis korall roosade õitega väga varajane õitseja, kõrgus 75 cm; ’Dinner Plate’ – väga suurte õhuliselt täidetud roosade õitega 85 cm kõrgune lõhnavaõieline sort, hiline õitseja; ’Do Tell’ – jaapani õietüüpi taim, õie kroonlehed puhasroosad, keskel paikneb rediseroosade tolmukate kuhik, eriti tumerohelised lehed, kõrgus 80 cm, keskvarajane õitseja; ’Dr. Alexander Fleming’ – sügavalt lõheroosad täielikult täidetud suured õied, kompaktse kasvu tõttu sobib kasutamiseks konteineraianduses, kõrgus 75 cm, keskvarajane õitseja; ’Early Scout’ – lihtõieline, õied tumepunased keskel kontrastse kollase kuhikuga, ilus peente lehtedega lehestik, väga varajane õitseja, kõrgus 55 cm; ’Eden’s Perfume’ – suured roosad täidisõied on meeldiva lõhnaga, kõrgus 75 cm, keskvarajane õitseja; ’Elsa Sass’ – puhasvalgete tihkelt täidetud meeldivalõhnaliste õitega 70 cm kõrgune sort, hiline õitseja; ’Gardenia’ – valged täidisõied on õrnroosa kumaga, hea püstise kasvuga 85 cm kõrgune varajane õitseja; ’Immaculee’ – puhasvalge healõhnaline õis, mille stigma tipp on punane, kõrgus 85 cm, keskvarajane õitseja; ’Jacorma’ – säravroosad tihedalt täidetud pika vaasieaga õied, keskvarajane õitseja, kõrgus 90 cm; ’Jan van Leeuwen’ – jaapani õietüüpi valged õie kroonlehed keskel suure kollase kuhikuga, meeldivalt lõhnav, kõrgus 75 cm; ’Joseph Christie’ – puhasvalged täidisõied paiknevad punastel kandelehtedel ja tumedatel vartel, kõrgus 85 cm; ’Koningin Wilhelmina’ – pooltäidisõieline fuksiaroosade õiekroonlehtedega 80 cm kõrgune keskvarajane õitseja; ’Krinkled White’ – lihtõieline lumivalgete õiekroonlehtede ja kollaste tolmukatega hea konteineraianduses kasutatav 80 cm kõrgune kompaktse kasvuga sort, keskvarajane kuni hiline õitseja; ’Lady Orchid’ – pehmetoonilised lavendliroosad kergelt lõhnavad täidisõied, kõrgus 75 cm, keskvarajane kuni hiline õitseja; ’Lotus Queen’ – lihtõied puhasvalgete õiekroonlehtedega, millele pakub head kontrasti kollasetolmukaline õiesüdamik, lõhnav, kõrgus 75 cm, hiline õitseja; ’Moonriver’ – kreemvalged roosa kumaga tugevalõhnalised täidisõied, kõrgus 70 cm, keskvarajane õitseja; ’Paul M.Wild’ – suured velvetpunased täidisõied, kõrgus 95 cm, keskvarajane õitseja; ’Pink Dawn’ – puhasroosad õiekroonlehed hoiavad tassikjat kuju, õie keskel kuldkollased tolmukad, kõrgus 95 cm, keskvarajane õitseja; ’Pink Parfait’ – säravroosade kohevate täidisõitega 80 cm kõrgune sort, keskvarajane õitseja; ’Prairie Moon’ – lihtõitel kahvatukollased kuni kreemvalged õiekroonlehe, millel on heaks kontrastiks kollastest tolmukatest koosnev südamik; ’Red Charm’ – sügavpunased täidisõied, sobib hästi lõikelilleks, kõrgus 90 cm, varajane õitseja; ’Renato’ – punased lõhnavad täidisõied, sobib hästi vaasililleks, kõrgus 80 cm, keskvarajane õitseja; ’Santa Fe’ – jaapani õietüüpi, vaarikaroosad välimised kroonlehed täidetud kreemjate lisakroonlehtedega seestpoolt, kõrgus 75 cm, hiline õitseja; ’Scarlett O’Hara’ – väga varajane jaapani õietüüpi 90 cm kõrgune pojeng, sobib hästi lõikelilleks, kroonlehed tulipunased, südamik säravkollane; ’Sea Shell’ – jaapani õietüüpi, lillakas-roosad tassikjalt hoidvad õiekroonlehed, keskel tibukollane südamik, kõrgus 85 cm; ’Tom Eckhardt’ – jaapani õietüüpi 80 cm kõrgune keskvarajane õitseja, õiekroonlehed tumeroosad, südamik kuldkollane; ’Top Brass’ – elevandiluu värvi õiekroonlehed kanaarikollase ja roosa südamikuga, ebaharilik kolmevärviline õis, kõrgus 85 cm, keskvarajane õitseja; ’Whopper’ – tihkelt täidetud suured roosad kollase lisandiga kuhikjad õied paiknevad tugevatel püstistel vartel, kõrgus 85 cm, keskvarajane õitseja; ’Yellow Crone’ – kuldkollane täidisõis, kompaktse kasvuga põõsas, kõrgus 45 cm, keskvarajane õitseja.

Kollane pojeng (P. lutea) on heitlehine kuni 1,5 m kõrguseks kasvav põõsas, millel on sulgjagused pealt tumerohelised ja alt sinakasrohelised lehed ning ca 6 cm läbimõõduga tassikujulised kollased lihtõied. Kaasajal kasvatatakse liigist enam tema varieteeti P. lutea var. ludlowii, syn. P. delavayi var. ludlowii. Varieteet on kasvujõulisem, heleroheliste lehtedega ja suuremate, kuni 12 cm läbimõõdus õitega. Õitseb mais-juunis.

Lagodehhi pojeng (P. mlokosevitši) on umbes 60–70 cm kõrgune mais õitsev Kaukasusest pärit heitlehine puhmastaim, mida iseloomustavad kahelikolmetised sinakasrohelised nahkjad punakate roodudega lehed ja helekollased 10–12 cm läbimõõduga lihtõied.

Varajane pojeng (P. officinalis) on harunemata varte, kahelikolmetiste sulglõhiste tumeroheliste lehtedega, mis võivad lehe alumisel küljel veidi karvased olla. Veripunased 10-13 cm läbimõõduga lihtõied on laialt avatud, tolmukaniidid on punased, tolmukad valged. Õitseb mais–juunis. Puhma kõrgus 55–65 cm. Kipub lamanduma, seega vajab toestamist. Aedades kasvatatakse enamasti sorte: ’Anemoniflora’ – vaarikaroosade kroonlehtedega lihtõis on keskelt täidetud säravkollaste tolmukatega, puhma kõrgus võib ulatuda 50 cm; ’Alba Plena’ – valgete täidisõitega; ’Rubra Plena’ – mida iseloomustavad tumepunased täidisõied; ’Rosea Plena’ – roosade täidisõitega; ’Mollis’ – punakate laikudega roosade lihtõitega ning kollaste tolmukatega, puhma kõrgus kuni 70 cm.

Hõlmine pojeng (Paeonia peregrina) on läikivate tumeroheliste kolmeli kolmetiselt jagunenud sulgjate lehtedega 50–60 cm kõrgune puhmas, mis õitseb mais-juunis 10-13 cm läbimõõduga tumepunaste kroonlehtede ja kollaste tolmukatega lihtõitega. Tuntuim sort ’Otto Froebel, syn. ’Sunshine’ tumeveinipunaste kroonlehtede ja tumekollaste tolmukate poolest.

Põõsaspojeng (P. suffruticosa) on veidi puitunud vartega heitlehine pealt tumeroheliste ja altpoolt sinakasroheliste lehtedega kuni kahe meetri kõrgunepõõsas. Lehed on kolmeli kolmetised, lehekesed elliptilised kuni munajad. Mais juunis õitsevad tassikujuliste 15-30 cm läbimõõduga, mõnikord lõhnavate valgete, roosade või punaste õitega. Sordid: ’High Noon’ – lõhnavad kollased õied, kõrgus 85 cm, võib kordusõitseda; ’Kamatafuji’ – suured pehmeroosad õied, kõrgus 80 cm; ’Kinkaku’ – suured oranzhikas-kollased lõhnavad täidisõied, kõrgus 90 cm; ’Kokuryunishiki’ – suured redisepunased leekivad pooltäidisõied, kõrgus 95 cm; ’Rimpoh’ – purpurlillad täidisõied, keskel nähtub kollane südamik, kõrgus 95 cm; ’Shimanishiki’ – ebakorrapäraselt punase-valge kirjud õiekroonlehed, kõrgus 70 cm; ’Taiyo’ – väga suurte punaste lihtõitega 95 cm kõrgune põõsas; ’Tamasudare’ – puhasvalgete pooltäidisõitega 90 cm kõrgune põõsas; ’Yachiyotsubaki’ – küütlevroosad pooltäidisõied, kõrgus 135 cm.

Veitchi pojeng  (P. veitchii) on tumeroheliste kolmeli kolmetiste sulgjaguste lehtedega kuni 50 cm kõrgune puhmastaim. Õitseb juunis tassikujuliste 7-9 cm läbimõõduga roosade kroonlehtede ja sidrunkollaste tolmukatega lihtõitega. Tuntud ka varieteet ’Alba’, millel on ainus erinevus liigist - valged kroonlehed.

 

Pojeng – Hiina keisrite lemmiklill

28. juuni 2011 Eesti Päevaleht

Urmas Laansoo

Pojenge (Paeonia) on Eestis kasvatatud mitusada aastat. Pojengi populaarsuse põh­ju­sed on pikaealisus, vähenõudlikkus ja suured lopsakad õied. Pojengi perekonda kuulub 25 liiki püsikuid ehk mitmeaastaseid rohttaimi ja põõsaid. Nende looduslik levila on Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerika lääneosas. Euroopa on 11 liigi kodumaa. 

Pojeng kuulub omaette pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonda. Eestis looduslikult pojenge ei kasva. Varem on neid peetud ka tulikaliste või dilleenialiste sugukonda kuuluvateks taimedeks. Pojengi lähisugulased on tiibpojeng, sinilill, ülane, kullerkupp, tulikas jt. Hiinas on pojeng rahvustaim. Enamikul pojengidel on lihakad jämedad mitmeaastased juured ja suur maa-alune risoom. Selliseid suuri jämenenud juuri kutsutakse juurmugulateks.

Hiina lääneosas ja Tiibetis kasvab neli liiki puitunud vartega puispojenge. Tuntuim neist on suurte mooni meenutavate õitega põõsaspojeng (P. suffruticosa). Harvem kasvatatakse meil kollaste õite ja puitunud mitmeaastaste vartega kollast pojengi (P. delavayi f. lutea), pruunikate väikeste õitega Delavayi pojengi (P. delavayi) jt. Eestis on kõige tavalisemad suurte punaste õitega varajane pojeng (P. officinalis), valgete või roosade õitega valgeõieline pojeng (P. lactiflora) ja nende sordid. Varajane õitseja on punaste õitega ja niitjate lehehõlmadega madalakasvuline ahtalehine pojeng (P. tenuifolia).

Hiinas kasutatakse pojengi kroonlehti isegi veini tegemiseks, rahvameditsiinis aga valu ja kõrge vererõhu puhul. Pojengide looduslikud liigid on lihtõielised, nende vili on kogukukkur. Eriti ilusad on korallpojengi (P. mascula) seemned. Vilja sees olevad kõluseemned on punased või ereroosad, idanevad küpsed seem­ned aga mustad. Pojengi sortide seas on lihtõielisi, pooltäidis- ja täidisõielisi. Viimased omakorda jaotuvad õiekuju järgi kerakujulisteks ja poolkerakujulisteks sortideks.

Kõige varasemad pojengid alustavad õitsemist juba mais, hilisemad aga juulis. Kui peenrasse valida eri õitsemisajaga sorte, saame pojengiõisi nau­tida mitu kuud. Ka kasvukõrgus varieerub rohtsetel pojengidel suures vahemikus – 45–110 cm. 

Pojeng on väga suursugune lõikelillena. Uhkeid pojengisülemeid ja -kimpe viiakse sageli ke­vadistele sünnipäevalastele, pulmadeks, koolide lõpetamise puhul jm. Vaasi õisi lõigates on parem kasutada lõikekääre, mitte varsi rebida või murda. Eri taimedelt varsi lõigates on viirushaiguste edasikandumise vältimiseks vajalik lõikeriista piiritusega desinfitseerida.

Kõige eksootilisemad uued pojengisordid on kuldkollaste või oranžide täidisõitega. Efektsed on ka mitmevärviliste õitega või tihedate kõlutolmukate ehk staminoodide keraga nn jaapani õietüübiga pojengid. Tänapäeval on pojengide istikuvalik väga suur ja mitmekesine. Potis olevat istikut võib kasvukohale istutada kogu suve jooksul. Juba kasvavat vana pojengipuhmikut on parem ümber istutada või paljundamise eesmärgil jagada augusti lõpus või septembris. Oktoobrisse ei maksa pojengi ümberistutamist jätta, sest halvasti juurdunud taim võib saada talvekahjustusi.

Vana ja suure taime väljakaevamine, jagamine ja ümberistutamine on suur ja raske töö, seepärast on noor pojengiistik hea istutada kohe lõplikku kohta. Taimede vahekauguseks võiks jätta ühe meetri, sest pojeng kasvab aastatega istikust palju suuremaks. Pärast ümberistutamist kulub vanal pojengitaimel rikkaliku õitsemise taastumiseks kuni kolm aastat. Kord juba istutatud pojengitaim kasvab ja õitseb ühes paigas ilma ümber istutamata kuni 100 aastat! Kui pojeng õitseda ei taha, on põhjuseks enamasti liiga varjuline kasvukoht, suurte puude lähedus, mullast toitainete otsalõppemine, liiga sügav istutus, haigustesse nakatumine või kevadine liigvesi.

Liigniiskus teeb kurja

Pojeng on lubjalembene toitainenõudlik taim ja väga happelisel või turbasel pinnasel kasvada ei taha. Istutamisel tuleb jälgida, et pungad saaksid paar sentimeetrit mullaga kaetud. Istutus­auku on hea lisada viljakat kompostmulda, valmispakendatud aia mustmulda või kõdusõnnikut. Värsket sõnnikut pojeng ei talu. Liigniiskus ja värske sõnnik soodustavad seenhaigustesse nakatumist. Üks sagedamaid pojengi haigusi on hahkhallitus. Nakatunud taimel muutub vars juurekaela lähedal pehmeks, pruunistub ja lamandub. Tugeva nakatumise korral kahjustuvad ka lehed ja õiepungad, mis ei avane või avanevad osaliselt.

Haiguse levikut ja taimede nakatumist soodustavad vihmased ilmad, liiga märg savine muld, liiga sagedane lehtede kastmine, üleväetamine lämmastikurikaste väetistega või liiga happeline pinnas. Haiguse tõrjeks sobivad keemilistest tõrjevahenditest fungitsiidid ehk seenevastase toimega preparaadid, keskkonnasõbralikematest võtetest aga võib taime varte ümber raputada kuiva pestud liiva, lehtpuusöepuru või kasta taime ümbritsevat pinnast heleroosa kaaliumpermanganaadilahusega. Juba murdunud haigestunud varred tuleks taime küljest ära lõigata ja põletada. Haigusõrnemad on varase pojengi sordid, kuid sobimatutes kasvutingimustes võivad haigestuda ka teised sordid ja liigid.

Pojengid on üsna vastupidavad talvele, kuid lumeta pakaselisel talvel võiks siiski taimi kaitsta kuivade puulehtede, kuiva turba või kuuseokstega. Kui lund on palju või külma kuni –15 ºC, pole talvekate vajalik. Talveõrnemad on noored või sügisel hilja istutatud veel juurdumata taimed. Ka väärtuslikke kollase või oranži õiega pojenge on esimestel aastatel parem talveks katta.

Väga lopsakad ja suure raske õiega pojengid vajavad suvel toestamist ja sidumist. Põuaga mõjub pojengidele hästi kastmine. Kastmisel vältida vee sattumist lehtedele ja õiepungadele või juba avanenud õitele, sest liigniiskus soodustab seenhaigustesse nakatumist. Pärast õitsemist võiks pudenenud kroonlehed mullapinnalt kokku ko­guda ja komposteerida. Liht­õieliste pojengisortide viljad on samuti hea ära murda, et taim ei kulutaks energiat seemnete valmimisele.

Kõige ohtlikum ja kodustes tingimustes ravimatu pojengihaigus on viirushaigus pojengi-ringlaiksus. Viirusesse nakatunud taime lehtedele ilmuvad korrapäratud kollased laigud ja rõngad ning tugeva nakatumise korral taim ei õitse. Mõnikord parandab taime olukorda tugevam mineraalväetistega väetamine ja juurte ümbrusesse kõdusõnniku lisamine, kuid haigusest vabaneda sellised võtted ei võimalda. Lootusetult haigestunud taim tuleks välja kaevata ja hävitada. Enamasti on aga pojengid haigustele vastupidavad ja pikaealised talvekindlad taimed, kes rõõmustavad meid küllusliku õitsemisega.

« Tagasi