Liigikirjeldused

Nelk

Nelk (Dianthus)

on rohttaimede või poolpõõsaste perekond nelgiliste (Caryophyllaceae) sugukonnas, milles on esindatud umbes 300 looduslikult Euraasias ja Aafrikas, peamiselt Vahemeremaades kasvava liigiga. Enamik neist on meeldiva lõhnaga taimed; õitel on lisatupp. Eestis esineb looduses kolme liiki: liivaseis männikuis valgete õitega nõmmnelk (D. arenarius), kuivadel niitude roosaõielised nurmnelk (D. deltoides) ja aasnelk (D. superbus). Püsilillena kasvatatakse Eestis peamiselt sulgnelki (D. gratianopolitanus), alpi nelki (D. alpinus) ja nende valgete, roosade või punaste õitega liht- ja täidisõielisi sorte ning kaheaastase lillena habenelki (D. barbatus, selle õied asetsevad tiheda õisikuna). Ida-Aasiast pärinevast, Eestis peamiselt kahe aastasena kasvatatavast hiina nelgist (D. chinensis) on aretatud madalakasvuline, paljudes värvitoonides üheaastane hinnatud peenralill hedevigi nelk (D. c. var. heddewigii). Aednelk (D. caryophyllus) on vanimaid ilutaimi, teda on kirjeldatud juba 300 a.e.Kr. Temast on aretatud kõik nüüdisaegsed lõikelillede kasvatamiseks sobivad nelgi rühmad. Eestis viljeldakse peamiselt mitmeaastaste vääris- ja remontantnelkide (neid kasvatatakse ainult katmikkultuurina) ning kahe aastase grenadinnelgi ja ühe aastase saboonelgi rohkeid pooltäidis- ja täidisõielisi sorte. Enamikul liikidel on vastakud lineaalsed lehed ja viietiste õitega ebasarikõisikud. Ilutaimena kasvatatakse peale nelkide ka tulinelki (Lychnis). Habenelkide ja püsikutena kasvavate nelkide seemned võib külvata mais juunis (üheaastaste nelkide seemned aprillis-mais) taimede ettekasvatamiseks potti või kasti. Nelkide seemned idanevad 15-18°C juures 7-14 päeva, seemikud pikeeritakse umbes vahedega 6x6 cm. Noored taimed istutatakse kasvukohale madalamad sordid vahedega umbes 10x10 cm, kõrgemad sordid vahedega 25x20 cm. Noored taimed õitsevad enamasti järgmisel suvel. Varajase külvi korral võivad õitseda ka samal aastal. Nelkide kasvukohal peaks olema hea drenaažiga neutraalne kuni nõrgalt aluseline muld ja koht päikeseline. Kasvuaegse hooldamise juurde kuulub vajadusel mõõdukas kastmine ning närtsinud õite ärakorjamine. Kahjuritest on tülikamad lehetäid ja nälkjad. Paljundamiseks parim viis on seemnetega, kuid saab ka pistokstega seda teha.

Soovitusi habenelkide kasvatamiseks

Astrid Lepik

Värviküllased habenelgid on kaunid nii peenras kui vaasis.

Habenelk (Dianthus barbatus) kuulub nelgiliste sugukonda ning kasvab looduslikult Kesk-Euroopas. Tegemist on üsna hästi talvituva mitmeaastase rohttaimega, kuid keda sageli vaid kaheaastasena kasvatatakse. Põhjuseks taime eriti rohke õitsemine justnimelt teisel kasvuaastal.

Habenelgi varred on sirged ja tugevad ja nagu teistelgi nelgilistel, sõlmekohtadelt paksenenud. Varrel vastakuti ja paarikaupa asetsevad lehed on lansetjad või süstjad. Taime kõrgus jääb olenevalt sordist vahemikku 20-70 cm. Kuni 2 cm läbimõõduga liht- või täidisõied on koondunud kännasjasse õisikusse, mille läbimõõt jääb vahemikku 8-12 cm. Meeldiva aroomiga õite värvus varieerub sordist olenevalt laiades piirides – on valgeid, erinevat tooni roosasid ja punaseid ning mitmevärviliste õitega sorte.

Õitsema asub taim peale külvi teisel aastal, juuni algusest, soodsail tingimustel võivad habenelgid sügisel veel teistkordseltki õitseda. Sõltuvalt temperatuuridest jagub õieilu umbes kuuks ajaks.
Habenelgid eelistavad küll viljakat mulda, kuid see peab olema kerge, liivasegune ja vett hästiläbilaskev. Raskes, happelises mullas, kuhu kogunevad lisaks ka lumesulamisveed ja vihmaveed ei pea taim kaua vastu ja läheb välja. Ka tuleks taimed istutada päikeselisele kasvukohale, liiga varjus kasvades kannatab õitsemine.

Varakevadel tuleks taimi kaitsta päevase kõrvetava päikese ja öiste madalate temperatuuride eest kuuseokstega. Kevadel-sügisel võib taimeümbrust multšida sõelutud kompostimullaga ning anda veidike lisaväetist. See tagab tugevamad taimed ning korraliku õitsemise. Kuival ajal tuleks taimi ka regulaarselt kasta. Äraõitsenud õievarred lõigata/murda ära.

Habenelgid talvituvad võrdlemisi hästi, probleeme võib ette tulla lumevaesetel talvedel ja halvasti valitud istutuskohtadel (madal kasvukoht koos raske mullaga). Paremaks talvitumiseks võib taimed katta kuuseokstega.

Taimi võib hankida nii aiaäridest kui sõpradelt-tuttavatelt. Aga ka seemnest ise kasvatamine õnnestub hästi. Seemneid võib külvata maist-juuni-juulini. Et taimede eest hoolitsemine oleks lihtsam, teha külvid eraldi peenrasse, mitte püsilillede vahele. Idanemine võtab aega umbes kaks nädalat, sel ajal tagada mullas piisav niiskustase. Pikeerimine või soovi korral harvendamine võtta ette siis, kui taimel on 2-3 paari pärislehti. Taimevaheks võiks jätta umbes 6 cm. Alalisele kasvukohale, püsikupeenrasse istutatakse taimed sügisel, augustis-septembris ning tagatakse taimele piisav niiskus kiireks juurdumiseks.

Meeldiva aroomiga habenelgid on nägusad nii püsilillepeenrais kui kiviktaimlas. Madalakasvuliste sortidega saab ääristada peenraid, kõrgemakasvulised sordid sobivad peenrasse sühmadena rõõmsate värvilaikude tekitajaks. Habenelgid on ka head liblikate ja mesilaste ligimeelitajad. Suurepärase lõikelillena sobivad habenelgid ka vaasi ja suvistesse lilleseadetesse.

« Tagasi