Liigikirjeldused

Münt

Münt (Mentha)

on 25 liigiga tugevalt lõhnavate väikeste lillakate õitega peamiselt mitmeaastaste rohttaimede perekond huulõieliste (Laminaceae) sugukonnast, mis kasvavad Euraasia parasvöötmes. Mündid sisaldavad eeterlikku mündiõli, tänu millele neid kasutatakse teetaimena. Eestis on looduslikult levinud niiskel rohumaal ja põllul kasvav põldmünt (M. arvensis) ning veekogude kaldail ning kaldavees kasvav vesimünt (M. aquatica) ja männasmünt (M. x verticillata). Aias kasvatatakse kultuurtaimena piparmünti (M. piperita), pikalehist münti (M. longifolia), (M. rotundifolia) ja kergesti metsistuvat rohemünti  (M. spicata) . Mündilõhnalised on ka perekonnad mägimünt (Clinopodium) ja nõmmemünt (Acinos). Eestis kasvab kummastki perekonnast üks liik; harilik mägimünt (C. vulgare) ja väike nõmmemünt (A. arvensis). Mündid kasvavad  hästi kergel huumus- ja toitainerikkal niiskel mullal, ka soomullal, kõige paremini poolvarjus, põõsaste või noorte õunapuude vahel. Mulla pH peaks jääma vahemikku 5-7. Paljundatakse seemnete, juurevõsundite või ladvapistikutega. Taimede vaheks kasvukohas soovitatakse 20 x 50 cm.

Piparmünt on  teistest kasvatatavatest müntidest kõige madalam (kuni 60 cm). Vars on püstine, peaaegu paljas, lehed on piklikud või süstjad, teravalt saagja servaga, pealt paljad, alt roodude kohalt mõnikord karvased. Õitseb juulist septembrini väikeste roosade või lillakate õitega, mis on koondunud tihedasse tähkjasse õisikusse. Kasvatatakse kaht teisendit: nn valget piparmünti, mille lehed ja varred on rohelised ning musta piparmünti, mille varred on tumevioletsed ja lehed tumerohelised.

Rohemünt on piparmündist kõrgema kasvuga: puhmiku kõrgus kuni 90 cm. Varred on püstised kuni tõusvad ja harunenud. Leheserv on hõredalt saagjas ja lehed on paljad. Õisik on hõredam kui piparmündil. Aroomilt ja maitselt on mahedam kui piparmünt. 

Ümaralehine münt kasvab kuni 1 meetri kõrguseks, lehed on hallikasrohelised ja kujult ümarad. Varred on püstised kuni tõusvad ja harunevad. Kogu taim on tihedalt valgete karvakestea kaetud. Õisik on tihe nagu piparmündil. Kasvatatakse eelkõige sorti 'Variegata', mille lehed on laiade kreemikasvalgete rantide ja triipudega ning lõhnavad tugevalt.  

Pikalehine münt on kuni 75 cm kõrgune pehmekarvalise varrega taim. Lehed on kujult piklikud kuni süstjad nagu piparmündil, kuid saagjashambulise servaga ja karvased. Õisik sarnane piparmündile ja õitseb juulis-augustis. Kasvatatakse enamasti käharalehist teisendit.  Kasutatakse maitsetaimena juustude maitsestamiseks ning parfümeeriatööstuses.

 

Aromaatne maitsestaja piparmünt

17. märts 2012 Maaleht

Urmas Kokassaar

Jahedate ilmadega juuakse rohkesti teed. Paljudel juhtudel maitsestatakse kuuma joogipoolist kas kuivatatud või värskete piparmündilehtedega.

Iidse uskumuse kohaselt pärineb piparmünt nümfist Minthe, kelle jumalad muutsid taimeks tingimusega, et mida rohkem teda muljutakse, seda meeldivamalt ta lõhnab. Piparmündi kasutamise kogemus on mõõdetav tuhandete aastatega, sellest annavad tunnistust Egiptuse iidsed raidkirjad ja -kujutised. Suur populaarsus oli loo nimitegelasel antiikses Kreekas ja Roomas, kus piparmünti pruugiti leebe rahustina, õnnetunde tekitamiseks ning kaitseks kurjuse vastu.

Pidulauale pandi värskeid mündioksi, nõusid hõõruti piparmündilehtedega, külalisruumide seinad piserdati üle mündileotisega või riputati nendele värsketest mündiokstest punutud vanikuid.

Veelgi enam – antiikses Roomas seostati piparmünti mõtteselguse ja inspiratsiooniga, seda taime pruugiti ka ajutegevuse ergutamiseks. Samuti usuti, et piparmündi kasutamine vähendab joovet. Paljudes kultuuritraditsioonides on tänini säilinud tava pakkuda võõrastele külalislahkuse märgiks piparmünditeed.

Keskajal kasutati piparmünti eeskätt lõhnastajana. Kuivanud lehed andsid meeldiva aroomi riietele, tervet ürti aga pruugiti raamatutes nii järjehoidjana kui lõhna-andjana. Samuti hinnati piparmündi võimet peita ning varjutada muidki halbu maitseid ja lõhnu, tulid need siis toitudest-jookidest või inim-ihust. Varajasel keskajal avastati veel üks piparmündi kasutusviis – nimelt lisati seda taime koos teiste maitsestajatega kloostriõllesse.

Omapärane lõhn ja mõnus maitse. Igaüks, kes sõrmede vahel muljutud piparmündilehte on nuusutanud ja maitsnud, tunneb selle järgmisel kohtumisel eksimatult ära. Põhjus on eeterlikes õlides, mis ongi piparmündi firmamärgiks. Soodsates kasvutingimustes võib teatud sortide lehtedes eeterlike õlide sisaldus küündida kuni 4%ni. Tavaliselt on see näit siiski väiksem. Lisaks eeterliku õli üldkogusele on oluline selle koostis. Piparmündi õlifraktsioonist on tuvastatud mitmeid ühendeid, kuid konkurentsitult sisaldab see kõige rohkem mentooli.

Kuna piparmünti hinnatakse ja kasvatatakse eeterlike õlide pärast, siis on vaja need taimelehtedest kuidagi ka kätte saada. Tööstuslikus tootmises kasutatakse selleks värskete lehtede töötlemist veeauruga. Saadav õli on roheka tooniga, iseloomuliku lõhna ja maitsega vedelik.

Mingis mõttes analoogne protsess on ka värsketest piparmündilehtedest tee valmistamine, kusjuures heledapõhjalises anumas on märgata ka joodava vedeliku värvuse muutumist.

Eelöeldust ei tohiks jääda muljet, nagu peale eeterlike õlide piparmündis midagi rohkem ei olekski. Tegelikult aga on küll, sest lehtedes leidub küllaldaselt süsivesikuid, pigmente, park- ja mõruaineid, orgaanilisi happeid, vitamiine, mineraalühendeid jm biokeemilisi koostisaineid.

Tänapäeval on piparmündil suur kuulsus just toidu- ja joogimaailmas, kus ta töötab maitsestaja tähtsal ametikohal. Piparmünti kasutatakse nii soojade kui külmade, nii vedelate kui tahkete, nii soolaste kui ka magusate roogade maitsestamisel. Siinkohal loetelu toitudest, kus piparmünti maailma eri paigus kohata võib.

Värskeid mündilehekesi võib leida salatitest (köögivilja-, puuvilja- ja segasalatid), suppidest, mitmekülgse koostisega köögiviljatoitudest (kapsastest, kaunviljadest, peetidest, melonitest, arbuusidest jne), kohupiima- ja juusturoogadest, lisandina keedetud riisis, paljudest praadidest (lamba-, põrsa-, vasika-, linnu-, kalalihast) ja kastmetest.

Piparmünt vedelike aromatiseerijana. Levinud on ka värske piparmündi kasutamine lihamarinaadide koostises. Kuivatatud ja peenestatud lehepuru sisaldavad ka mitmed Aasias, Araabias ja Kaukaasias kaubastatavad maitsesegud.

Tööstuslikult eraldatud leheekstrakt annab maitse kompvekkidele, kreemidele, jäätistele, nätsudele, küpsistele ja muudele küpsetistele. Magustoitudes pruugitakse värskeid lehti pilkupüüdva ning aroomika kaunistuse rollis, mida võib sööja seisukohast lähtuvalt ees oodata kahelaadne saatus – lehekaunistus kas süüakse ära või jäetakse tühjendatud nõusse vedelema. Meil kasutatakse piparmünti kõige rohkem vast jookides, tuntuim neist on loomulikult piparmünditee.

Maitsestaja paljudes söökides-jookides. Kuna piparmünt on toimelt leebe ravimtaim, pole mõõdukal lahja tee joomisel vaja peljata ka kõrvalmõjusid. Teed saab teha värsketest või kuivatatud lehtedest, seda võib juua kas kuum- või jääversioonis. Lisaks teele on piparmünt end põlistanud ka karastusjookides, mahlasegudes, kakaojookides ja alkoholita kokteilides.

Taime omapärast lõhna ja maitset märkasid juba ammu ka liköörimeistrid ja nii on tänapäevalgi tootmises mitmeid likööre, mis maitse, lõhna ja värvuse paljuski piparmündile võlgnevad. Eriti populaarsed on piparmündiliköörid Inglismaal, kus neid toodetakse kas puhtal kujul või lisanditega, näiteks šokolaadiga.

« Tagasi