Liigikirjeldused

Lumekupp

Lumekupp (Eranthis)

on 7 liigiga mugultaimede perekond tulikaliste ((Ranunculaceae) sugukonnast, mis looduslikult on levinud Euraasia mandri metsavöötmes. Lumekupud õitsevad hilistalvel või varakevadel. Õite avanemiseks vajavad päikest, varjus jäävad õied suletuks. Taimede kõrgus on tavaliselt 5–10 cm, õite läbimõõt 0,5–1,5 cm, harva suurem. Taimed eelistavad toitaineterikast kobedat mulda ning päikeselist kasvukohta, kuid mugulad ei talu läbikuivamist. Paljundatakse enamasti mugulatega, kuid on võimalik paljundada ka seemnetega, mis külvatakse sel juhul hiliskevadel. Õitsema hakkavad sel juhul kolmandal või neljandal aastal. Mugulad istutatakse sügisel 5–8 cm sügavusele. Eestis on enimkasvatatavad talvine lumekupp (E. hyemalis) ja aedlumekupu (E. tubergenii) sort `Guinea Gold`. Sorti seemnetega paljundada ei saa, sest on hübriid kahest liigist (E. hyemalis ja E. cilicicia). Talvine lumekupp (E. hyemalis ) on väga varane ja külmakindel püsilill. Talub hästi rasket ja toitainevaest pinnast, kuid tahab kasvada päikeselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal. Õied avanevad täielikult vaid siis, kui päike peale paistab.

 

Lumekupp - varajane kevadekuulutaja

28. märts 2011 Maakodu

Tapio Vares

Ja siis see juhtus, kevade teisel päeval, ehk 22. märtsil. Päikseline hommik tõotas sooja päeva, sookured kruuksusid peakohal, lõoke laulis.

Jõin teed pöögialleel vabaks sulanud künkatipul ja igatsesin taga lumekuppe. Sealsamas paar tükki oli küll punnitanud juba mitu päeva nagu valkjad köökas tõugud, aga…

Kui ühtäkki ma nägin! Nagu ilmutus, otse lumepiiril, keset jääkoorikut puhaskollane õiekupp! Ikka väga ootamatu väljasööst, suisa sürr pilt. Justkui oleks see rohelise kraega kollane õis sinna pandud, ega kasvakski ise maast välja.

Päeva peale õis avanes, ent mitte päris täiesti. Just sellisena ongi lumekupp kõige kaunim. Nagu minikullerkupp. Pärani avanenult meenutavad nad üsnagi tavalist kollast ülast. Aga nii või teisiti, peamine väärtus tema puhul on varasus. Vaid lumikelluke suudab õitseaja alguse poolest lumekupuga võistelda.

Tänapäeval tundub, et seda toredust on väga lihtne hankida. Ostad aga suve lõpul poest mugulaid, torgid maha ja ongi varakevadel eksootilist möllu kui palju. Siiski ei tarvitse asjad nii hõlpsalt minna. Ostsin minagi tunamullu mihklikuul paki talvise lumekupu (Eranthis hyemalis) mugulaid. Nägid teised välja nagu lambapabulad. Vedasin pöökide alla lubjarikkale savimoreenpinnasele kaheksa kärutäit huumusrikast põllumulda, torkisin 20 pabulat sinna maha ja jäin ootama.

Tuli märts, algas aprill, lumi ammu läinud, ent lumekuppudest ei kippu ega kõppu. Nojah, väidetavalt polevat üldse mõistlik lumekupu mugulaid pikalt kuivas hoida, parem on võimalikult värskelt taas mulda susata. Teab mis ürgpabulad ma sealt poest toona sain…

Aga jonni ma ei jätnud. Juba samuse mulluse aprilli algul hankisin tuttavalt omale kolm õitsvat lumekuputaime. Millalgi juunis külvasin nende küpsed seemned sinnasamasse kõrvale. Ja teiselt tuttavalt sain ta aias isekülvist tärganud noori lumekuppe lisaks. Tegelikult kasvab lumekupp meie tingimustes väga hästi, külvab ennast suisa umbrohuna. Just seda ma tulevikult loodangi. Ei saanud ma paugupealt õitsvat lumekupuvälu, eks pea siis tasapisi seda tekitama.

Pöögid sirguvad kah nende aastate jooksul suuremaks, nõnda et tekib tore Lõuna-Euroopa mäestike kevadmeeleolu – talvine lumekupp just sealtkandist pärinebki. Kasvukoht peaks olema samuti igati nõuetekohane. Kevadel raagus lehtpuude hõre vari, ja kui pöögid mai lõpus lehtivad, hakkab lumekuppude elutsükkel juba lõpusirgele jõudma – juunis maapealsed osad kuivavad. Ka meeldivat neile suvine puujuurte poolt kuivapoolseks imetud pinnas. Kasvutingimuste poolest sobib lumekupule ülastega sarnane keskkond. Noh, võsaülased vohavad mul siin massiliselt. Ehk kord siis ka lumekupud. Iga uus kevad võiks olla aina lumekupulisem…

« Tagasi