Liigikirjeldused

Liilia

Liilia (Lilium)

on sibultaimede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, neid on u 80 liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Lehterjad, kellukjad või turbanikujulised, harilikult suured valged, kollased, oranzid, roosad või punased õied asetsevad enamasti hõredas kobarjas, pöörisjas või sarikjas õisikus, harvemini üksikult. Vili on kupar. Süstjad, harilikult rootsuta lehed paigutuvad vahelduvalt või männastena püstisel varrel. Sibul koosneb rohkeist üksteist katusekivitaoliselt katvaist soomustest. Liiliad on kogu maailmas hinnatud aiailutaimed ja lõikelilled, neid ajatatakse rohkesti. Nimetus liilia pärineb Vana-Kreeka sõnast leirion, mis tähendab valget liiliat. Sellest tuleneb ka ladinakeelne vaste Lirium ja hiljem perekonnanimi Lilium. Liilia kujutise kasutamine kultuuris ulatub tagasi enam kui 2000 aastat. Vanas Kreekas peeti liiliat jumalannade Aphrodite, Artemise ja Hera atribuudiks. Vanas Roomas olid valge liilia õied pühendatud vastavalt Venusele, Dianale ja Junole. Kuna liiliad on dekoratiivsete õitega, mille värvivalik on väga mitmekesine ja nad on mitmeaastased sibultaimed, siis sobivad nad suurepäraselt haljasaladele ja ajatamiseks. Samuti pakuvad nad nägusaid ja graatsilisi lõikeõisi.

LIILIAHÜBRIIDIDE RAHVUSVAHELINE KLASSIFIKATSIOON

Esimese liiliahübriidide klassifikatsiooni koostas Jan de Graaft 1962. aastal. Klassifitseerimise aluseks on põhiliselt hübriidide põlvnemine. Süsteem koosneb üheksast rühmast, millest kaheksasse on koondatud kõik liiliasordid ning üheksandasse teisendid, liigid ja sordid.

I rühm: Aasia-hübriidid. Siia rühma kuuluvad liiliasordid on aretatud peamiselt Aasia päritoluga liikidest. Õite kuju ja nende asetuse järgi õisikus jaotatakse rühm kolmeks alamrühmaks:

I (a) - õied püstised, karikakujulised, asetsevad üksikult või sarikjas õisikus, põhiliselt varaõitsevad sordid;

I (b) - Õied õisikus horisontaalselt laiuvad, enamasti varaõitsevad sordid;

I (c) - Õied turbanikujulised, rippuvad.

II rühm: Martagon-hübriidid. Siia kuuluvad kõik Martagon liikidest ning teisenditest aretatud sordid. Lillede värvivalik on lai.

III rühm: Candidum-hübriidid. Sellesse rühma koondatud sordid põlvnevad peamiselt liikidest L. candidum, L. chalcedonicum ja teistest Euroopa päritoluga liiliatest, välja arvatud L. bulbiforum ja L. martagon.

IV rühm: Ameerika hübriidid. Need on aretatud Põhja-Ameerika looduslikest liiliatest.

V rühm: Longiforum-hübriidid. Siia rühma kuuluvad kõik liikidest L. longiforum, L. formosanum, L. philippinense, L. neilgherrense, L. wallichianum aretatud sordid, samuti nende liikide polüploidsed vormid.

VI rühm: Trompet-hübriidid. Need on saadud ristamistest topeltõitega liilialiikide - L. regale, L. sargentiae , L. leukanthum, L. sulphureum jt. Õite kuju järgi jaotatakse neljaks alamrühmaks.

VII rühm: Ida- e oriendi-hübriidid. Need liiliahübriidid on aretatud Ida-Aasia liikidest L. auratum , L. speciosum, L. japonicum, L. rubellum ja nende teisenditest, samuti nende ristamisest liigiga L. henryi.

VIII rühma kuuluvad kõik sordid, mis ei ole hõlmatud eelmiste rühmadega.


LIILIASIBULATE OSTMINE JA ISTUTAMINE
Kui ostate poest, turult, laadalt või naabrilt lillesibulaid, pöörake tähelepanu esmajoones nende suurusele. Mida suurem sibul, seda paremini ta garanteerib õite kasvamise. Loomulikult on suurem sibul ka kallim. Sibulal, samuti sibula soomuste vahel ei tohiks olla hallitust ega mädanikku. Mõnede liiliate sibulad tõmbuvad seismisel krimpsu, kuna on kaotanud soojas poeruumis palju niiskust. Kui ostate sellise liiliasibula, siis koju jõudes istutage see soovitavalt kohe maha. Kui see pole aga võimalik, siis asetage liiliamugulad jahedasse, ja soovitavalt niiske turba sisse. Elus sibul tõmbub siis ruttu uuesti pingule. Istutuskoht tuleks valida mitte liiga avatud tuultele, kuid samas peaks õhk siiski liikuda saama. Pinnas peaks vett hästi läbilaskev, huumuserikas ja sügavapõhjaline. Kõrge põhjavee seisu korral tuleks kuhjata liiliate kasvukohta kunstlik kõrgend või teha kõrge peenar. Savimuldadel, kus vee läbilaskvus on takistatud ning suuremate sadude korral koguneb vesi, oleks kindlasti vaja teha drenaaž, mis vee ära juhiks. Eriti ohtlik on seisev vesi pinnases liiliasibulatele puhkeperioodil st sügisel ja talvel. Enamik liiliaid eelistab neutraalset kuni nõrgalt happelist mulda, kus pH on 5,5-7 piires. Liilia eelistab kasvada põhimõttel: "Jalad jahedas - pea päikeses" st taime maa-alune osa vajab jahedat ja maapealne osa sooja kasvukeskkonda. Selle saavutamiseks võib liiliaid kasvatada koos laialeheliste hostade ja teiste maapinda varjavate taimedega. Enamik liiliaid talub hästi varju. Siiski tuleks võimalusel vältida nende istutamist suurte puude alla, kus neid võib hakata vaevama niiskuse ja toitainete puudumine pinnases.

Eesti oludes võib liiliaid istutada kevadel, aprillis-mais, või sügisel: augustis-septembris. Hilise sügisese istutuse puhul, kui taim ei jõua korralikult juurduda enne külmade tulekut, võib ta talvel kergesti hävida. Kõige varem - augustis - tuleb istutada madonnaliilia (L. candidum). Need taimed, erinevalt enamikust teistest liiliatest, peavad jõudma kasvatada juba sügisel rohelise leheroseti. Nii nad ka talvituvad. Viimastel aastatel kaubeldakse liiliate mugulsibulatega peamiselt kevadel. Sellel aastaajal istutatuna jõuab taim korralikult juurduda ning uue paigaga kohaneda. Selle tulemusena ta ka talvitub paremini ning õitseb rikkalikumalt. Aiasõbra pakutavad liiliate mugulsibulad on kõik sellise suurusega, mis tagab õige istutuse korral taime õitsemise juba istutusjärgsel suvel. Liiliasibulate vahekauguseks istutamisel peaks jääma keskmiselt 25-30 cm. Väiksemaid sibulaid ja madalakasvulisi sorte võib istutada 15-25 cm vahekaugusega. Istutusskeem, -sügavus ja taime kõrgus on reeglina näidatud ka pakendil. Liilia mugulsibulate istutussügavus oleneb põhiliselt sibula suurusest, liilia liigist ja mulla lõimisest.

Kergete muldade puhul võib istutada sügavamale kui raskete puhul. Varrejuursed liiliad (asiaat-, orientaal-, trompet- ja martagonliiliad) tuleks istutada kolmekordse sibula suuruse sügavusele arvates sibula kannast. Nt 4 cm kõrgune sibul istutatakse 12 cm sügavusele. See tagab varrejuurte hea kasvamise sibula peal maapinnas. Varrejuurteta liiliad, nt Lilium candidum ja tema hübriidid tuleks istutada nii, et sibula tipp oleks vaid kergelt (2 - 3 cm) kaetud mullaga. Liigsügava istutuse korral ei pruugi see liik järgmisel suvel õitseda, vaid kasvatab ainult lehti. Südaliiliad (L. cardiocrinum) tuleks istutada nii, et sibula tipp jääks mullaga tasa või isegi sellest pisut välja. Ameerika päritoluga liiliad istutatakse tavaliselt nende nõrgalt arenenud varrejuurte tõttu 7-10 cm sügavusele. Hoidumaks liilia mugulsibulate mullaga kokkupuutest tingitud haigustesse nakatumisest on soovitav mugul ümbritseda sõmera liivaga. Nõukogude perioodil soovitati liiva sisse segada seenhaiguste tõrjeks mingit fungitsiidi.

Talvekate pole liiliatele tingimata vajalik, kuid soovitav lumeta karmi talve korral, mil temperatuuri järsk langus ja pikk külmaperiood võivad saada liilia mugulale saatuslikuks. Rannikualade aiapidajad on selles osas eelisseisus, kuna suur veekogu hoiab ära järsud temperatuurikõikumised. Talvekate on hea vahend leevendamaks kevadel pinnase vahelduva sulamise ja külmumisega kaasnevat juurte rebimist. Sobivad materjalid talvekatteks on kuuseoksad, lehtpuulaastud, puulehed, turvas. Põhk ei ole hea sellepärast, et meelitab ligi hiiri, kes meeleldi maiustavad ka liiliate mugulsibulate kallal. Talvekate pannakse peale alles pärast pinnase püsivat külmumist ja eemaldatakse siis, kui kevadel päevane õhutemperatuur on püsivalt üle nullkraadi. Madalale istutatud liiliad vajavad rohkem katet. Lumekatte tõhususe rusikareegel: 1 miinuskraad = 1 cm lund. L. candidumit ei tohi matta õhukindlalt, kuna see võib põhjustada leheroseti mädanemist. Temale pange algul peale kuuseoksad, seejärel lehed või muu materjal. Ärge kasutage L. candidumi talviseks katmiseks turvast. Kõige külmakindlamad liiliad on asiaatliiliad. Nad on kiirekasvulised, õitsevad intensiivselt, paljunevad hästi. Reeglina ei lõhna. Ka orientaalliiliad on külmakindlad. Õitsevad pärast asiaatliiliaid, juuli teisel poolel, augustis, on sageli mitmevärviliste õitega, lõhnavad meeldivalt, mitte liiga intensiivselt. Külmaõrnemad on trompetliiliad ja eksootilised liigid (L. auratum, L. speciosum , L. rubellum, L. japonicum jt) ning nende hübriidid.

Liiliate kasvuaegse hooldamise peamised tööd on: pinnase kobestamine, pealtväetamine, kastmine. Liiliate kastmisel ei ole soovitav kasutada külma kraanivett, samuti vihmuteid, mis märgavad taimelehed. Kasta oleks hea hommikupoolikul, et taimed jõuaksid õhtuks kuivada. Eesti oludes kipuvad noori, kasvu alustanud liiliaid kahjustama hilised kevadised öökülmad. Sellised taimed jäävad kiduraks ega pruugi õitseda. Kui öökülm kahjustab taimi mitmel aastal järjest, siis võivad liiliad hukkuda. Öökülma kahjustusi aitab ära hoida õige kasvukoha valik, taimede katmine külmaööl, suitsukatte tegemine.

Kõrgekasvulised rohkete õitega liiliavarred võivad vajada toestamist. Kui tahetakse saada rohkelt tugevaid tütarsibulaid, tuleks õiepungad eemaldada, et taim ei kurnaks end õitsemisega. Pärast õitsemist, kui ei taheta saada liiliatelt seemneid, tuleks õitsenud õisikud maha lõigata. Selline teguviis soodustab varuainete kogunemist sibulasse. Sügisel, pärast taimede maapealse osa kuivamist tuleks varred mulla pinna lähedalt ära lõigata. Taimejäänuste koristamine ja hävitamine on oluline ka haiguskollete likvideerimise ja -infektsiooni tõkestamise seisukohalt. Liiliad ei talu iga-aastast ümberistutamist. Soodsal kasvukohal moodustavad kiirestikasvavad liigid ja sordid juba 3-4 aastaga suured sibulapesad, nende toitumistingimused halvenevad, taimed õitsevad vähem, õied ja varred jäävad väiksemaks. See kõik viitab ümberistutamise vajadusele. Mõned aeglaselt kasvavad liigid ja sordid (L. martagon, L. pardalinum) vajavad ümberistutamist 5-6, mõnikord isegi kuni 10 aasta järel. Ümberistutamiseks kaevatakse liiliad ettevaatlikult välja, puhastatakse varre jäänustest ja eraldatakse üksteisest. Riknenud soomused eemaldatakse. Sibulad sorteeritakse suuruse järgi ning istutatakse uude kohta.

Vesirotid ja põldhiired on liiliasibulatele maiad, eriti talvel. Kui lisaks lillelembusele olete ka loomasõber, siis ainus viis liiliate mugulsibulaid eelpool mainitud elukate eest kaitsta on ümbritseda nad mullas traatvõrguga või kasutada spetsiaalseid plastkaste. Poodides müüdavad rohelised istutuskorvid jäävad liiliate tarbeks liiga madalaks. Lisaks hiirtele söövad aplalt liiliate maapealseid osi - peamiselt õisi ja lehti - liiliamardikad. Neid on erkpunase selja tõttu lihtne ära tunda. Lehtede tagaküljele munetud munad on oranzhikad. Parim tõrjeabinõu on mardikate ärakorjamine ja seejärel nende hävitamine. Liiliamardikad kukutavad end ohu korral mulla pinnale, must kõht ülespoole, mistõttu nad on selliselt raskesti märgatavad. Seega tuleks korjamise tööd teha ettevaatlikult ilma liigse sebimiseta, kasutades mingit laia anumat.

Liiliad sobivad kasvatamiseks aias peenral. Samuti on nad nauditavad istutatuna pottidesse, kaussidesse ja teistesse anumatesse, milleks, tõsi küll, on parem valida madalakasvulisi liike ja sorte. Liiliad on väga populaarsed ka lõikelillena. Liiliate õievarred lõigatakse kas õhtul või varahommikul. Õige aeg lõikamiseks on siis, kui esimesed õiepungad pole veel avanenud, kuid näitavad juba oma õiget värvi. Kui varred lõigata varem, ei avane pungad täielikult. Õievartele tehakse viltune lõige ja asetatakse kohe vette. Pärast lõikamist on soovitav hoida neid vähemalt paar tundi jahedas ja pimedas ruumis. Liiliate varsi ei tohi asetada liiga sügavalt vette, muidu nende lehed ja varred roiskuvad kiiresti. Paari päeva möödudes tuleb uuendada varre otsalõiget ja vahetada vett. Äraõitsenud õied tuleks õisikust kohe eemaldada. Uus lõige oleks hea teha vee all vältimaks õhu sattumist taime varre kapillaaridesse. Soovitav on, et lõikeõite säilitusvee pH ühtiks taimemahla pH-ga (liiliatel on see 4-5 piires). Vee happesust (soovitav eriti kareda, lubjarikka vee puhul) saab reguleerida, kui lisada veidi atsetaatsalitsüülhapet (aspiriin, 1/2 tabletti 5 l vee kohta). Suhkru lisamine vähendab liigset vee fluorisisaldust mõjudes soodsalt lõikeõite säilimisele. Liiliaid on võimalik lõikeõite saamiseks ka edukalt ajatada. Liilia mugulsibulate säilitustemperatuur jaanuari lõpuni on 0-2oC. Kui aga tahetakse kauem säilitada, siis peaks kogu perioodi vältel kasutama temperatuuri -2oC.

« Tagasi